Ajalooline ajakiri 2016, 3/4 (157/158). Teemanumber / Special issue: Baltic independence in the twentieth century / Balti riikide iseseisvus 20. sajandil

Kahel korral 20. sajandi jooksul võitlesid eestlased, lätlased ja leedulased endale välja iseseisva riigi. See juhtus pärast Esimese maailmasõja lõppu ja pärast külma sõja lõppu. Siiani ei ole päris selge, miks see neil õnnestus. Ajaloolise Ajakirja seekordne number vaatleb neid pöördelisi momente kahest vaatenurgast. Esiteks analüüsitakse „Balti küsimuse“ lahendamist rahvusvahelises poliitikas. Walter Kirchneri määratluse järgi viitab Balti küsimus „rollile, mida Läänemere idakallas mängis maailmapoliitikas“, „mõjule, mida see piirkond avaldas külgnevatele suurriikidele“, ning „huvide konfliktile suurte rahvaste vahelises jõupoliitikas (power politics). Kuigi erinumber laiendab Kirchneri definitsiooni, on see põhisosas praegugi pädev.

Numbris analüüsitakse võrdlevalt kahe suurriigi, Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa, hoiakuid ja poliitikaid Balti iseseisvumise küsimuses aastatel 1918–22 ja 1989–91. Olavi Arens vaatleb presidentide Woodrow Wilsoni ja George H. W. Bushi suhtumist rahvaste enesemääramisõigusse USA rahvusvahelise positsiooni ning teiste rahvusvaheliste probleemide kontekstis. Louis Clerc ja Una Bergmane näitavad Prantsusmaa suhtumist Läänemere idakalda probleemidesse, juhtides muuhulgas tähelepanu rahvusvaheliste normide suurenenud rollile 20. sajandi lõpul, aga ka Prantsusmaa mõju nõrgenemisele rahvusvahelises süsteemis. Loomulikult sõltusid mõlema riigi Balti-poliitika suhtumisest Venemaa ja Nõukogude Liidu tulevikku.
Lisaks suurriikidele vaadeldakse Rootsi ja Islandi näitel väiksemate Lääne-Euroopa riikide rolli Balti küsimuses. Mart Kuldkepp võrdleb Rootsi käitumist Esimese maailmasõja järel ja külma sõja järel ning leiab, et Rootsi väärtustel-põhinev rahvusvaheliselt aktiivne välispoliitika põhjustas külma sõja lõppedes ka senise passiivse Balti-poliitika ümberhindamise. Kui kahe maailmasõja vahel suhtus Rootsi Balti riikide püsimajäämisse skeptiliselt ja oli seetõttu ettevaatlik, asus aastail 1989–91 Rootsi valitsus Balti iseseisvuspüüdlusi aktiivselt toetama. Guðni Jóhannesson analüüsib Islandi poliitikute ja ka ajaloolaste seas populaarset „jäälõhkuja-teooriat“, mille järgi oli Island aastatel 1990–91 see riik, kelle toetus aitas Balti iseseisvusele rahvusvahelise tunnustuse võita. Jóhannesson näitab, et teooria tugineb paljuski liialdustele ja müütidele, kuid nagu komöödiategi puhul mõjuvad müüdid vaid siis, kui neis peitub ka terake tõtt. Jóhannesson leiabki, et Islandi Balti-poliitika on heaks näiteks, kuidas ka väikesed riigid rahvusvahelist poliitikat mõjutada suudavad.
Teiseks vaatenurgaks on traditsioonide roll Balti riikide püsimisel iseseisvate ja euroopalike riikidena. Lars Fredrik Stöcker uurib suhtevõrgustiku kujunemist Eesti majanduseliidi ja Rootsi ning Soome majandusekspertide ja investorite vahel 1980. aastatel. Ta analüüsib väliskapitali ja ettevõtlus- ja oskusteabe sissevoolu Põhjalast kui eeldust perestroika-aegsete reformide õnnestumisele Eestis. Stöcker rõhutab, et Lääne tugivõrgustik hoogustas märkimisväärselt nõudmisi riiklikuks iseseisvumiseks ja valmistas ette eduka desovetiseerimise programmi teket.
Kaarel Piirimäe ja Pertti Grönholm analüüsivad ajalootõlgenduste mõju Eesti välispoliitika kujunemisele pöördelistel aastatel 1990–91. Rahvuslik liikumine oli lõhenenud kahte leeri: taastajateks ja reformijateks. Minevikukogemuste põlvkondlikud erinevused mõjutasid poliitikute ettekujutust Eesti välispoliitika tulevikust. Edgar Savisaar ja Lennart Meri on heaks näiteks, kuidas ajaloonägemused võivad peegelduda diplomaatilistes stiilides ja eelistustes. Rõhutades tugevate isikute rolli kriitilistel hetkedel, põhjendavad autorid, miks Eestil õnnestus erimeelsustest hoolimata võtta kurss Läände.