Impeeriumist vabariiki. Loomemälestusi 1995–2023

Vist on õige, et enam-vähem kõik, mida teeme ja loome, võib saada mälestuseks. Võib, aga ei pruugi. Aja tormidele ja tuultele ei pea vastu terve inimkonnagi mälu. Kui miski muust elust veidi kauem püsib, siis on see ennekõike kultuur ‒ milles omakorda on lätteks ja sädemeiks loovteod. Elu, iga üksiku loovvaimu eksistents on selle lahutamatu osa. Tegude ja mälu valikud on paratamatud. Vaid teatud eluhetkest alates võib mälu ülestähendustest ilmuda vajalikku küpsust ja kogemust ‒ nii et mälestus võib minna korda teistele peale „minu enda”.

Vanim mälestus siinses raamatus on vestlus H. L. Hixiga 1995. aastal ‒ seega vahetult pärast Eesti Vabariigi taastamist. Siis võis juba kõigest avameelselt rääkida ‒ enam-vähem nii, nagu see just (olnud) oligi ‒ olgu impeeriumis (kus elasin nelikümmend viis aastat ja kus minust oli saanud humanitaarist õpetlane, kirjanik ja tõlkija) või mu sünnimaa „uue elu” alguses.

Uuemad mälestused (neist vastseimad ilmunud trükis pärast 2020. aasta sügist, kui korralisest akadeemilisest tööst ülikoolis taandusin) haaravad lähiminevikku. Ent nagu see mäluski olla vaid saab, läbisegi episoodidega üleminekust „taasleitud” vabariiki ja varasemast impeeriumi-ajastust.

Jüri Talvet