Kaaslased öös

Ülemaailmsete võrgustike ajal on öö ainus paik – just nimelt paik: maakera varjukoht –, kuhu ei tungi lömastava massina globaalne infotulv. Öö oma toas, oma voodis, oma silmalaugude alla peidetuna. Tegelikult paistab päike ka sinna. Öö vari on planeedi väike suletõmme ääretus kosmilises siras. Kuid seal saab hinge tõmmata. Kaugete ööde hingetõmmetest sünnivad uuesti möödunud päevad, milleks me neil öötundidel jõudu kogusime ja millest meile järgmised ööd puhkust pakkusid. Tundub nagu sünniks päike uuesti varjust, mille ta planeedi tagaküljele heitis. Nagu oleks iga varjav öö pisike lisanduv vitamiin päikese lõputusse energiavaramusse.
Käesolevas raamatus kirjutab autor ja Tartu Ülikooli õppejõud Lauri Pilter (sünd 1971) oma kaaslastest öös.

—

Tartu Ülikooli inglise filoloogina lõpetanud ja hiljem samas väitekirjaga „Koomikast ja tragikoomikast William Faulkneri loomingus” doktorikraadi omandanud Lauri Pilterist (sünd 1971) on saanud meie vaimurüütlite tänases salgas üks järjekindlamaid jätkajaid vanemale vähemusele, kes oma loovuslikku annet „enda” ja „teise” vahel jagades Eestit 20. sajandi algusest peale teadlikult ja virgalt maailma kultuurrahvaste sekka on üritanud tõsta. Pilteri algupärasest belletristikast on koguni kaitstud doktoriväitekiri (Brita Melts, 2016). Ühe oma raamatutest on ta kirjutanud algupäraselt inglise keeles ja avaldanud Larats Pilteri pseudonüümi all: „Uncle Endel’s Grendel, and Other Stories” (2011). Pilter on pälvinud nii Friedebert Tuglase novelliauhinna kui ka Betti Alveri auhinna (2004). Romaan „Retk Rahemäkke” ilmus 2010. aastal. Ta on näidanud oma võimekust ka luuletajana ja luuletõlkijana. Paljude võõrkeelte tundjana on tal juba praegu suuri teeneid maailmakirjanduse kodustamisel Eestis. Nii võis tänu tema toimetajatööle TÜ Kirjastuse „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” sari väärika alguse saada G. Chauceri „Canterbury lugudega” Votele Viidemanni tõlkes. Ise on ta samasse sarja tõlkinud G. Boccaccio „Madonna Fiammetta eleegia”, (põhiosas) M. de Cervantese „Näitlikud novellid” ja Juan Manueli hiliskeskaegse jutukogu „Krahv Lucanor” (ilmumas). Ka on tema tõlgete seas W. Faulkneri, M. Twaini jt teoseid. Keelte ja kirjanduste tundmise avaral taustal ei tule imeks panna, et Pilter oma kirjandusvaatluslikus esseistikas tabab erksalt uudseid seoseid, avastab „kaanonist” varju jäetud kirjanike loomingus habrast võlu ja ilu, oskab näidata olgu maailma- või kodukandikirjanduses seda, mis lugeja häid ja õilsaid tundeid võiks kosutada.

Jüri Talvet