Kümme kirja Montaigne’ile. “Ise” ja “teine”

Sokrates vaatas lootusrikkalt teispoolsele elule, kus ta saaks vestelda targimatega auväärsete kadunute seast. Jüri Talvet ei ole hakanud seda ära ootama, vaid on selle asemel otsustanud alustada vestlust tarkadega juba siinses elus. Tema kümme kirja vormis arutlust on läkitatud ühele targimaist eelkäijaist, Michel de Montaigne’ile. Talveti mõtiskeludes asetuvad tänapäevased küsimused pikka ajaloolisse perspektiivi ning rikkalikku kirjanduslikku konteksti. Neist kirjadest ilmub praegusaja globaalsete suundumiste kompromissitu kriitika, ent Talveti kriitika vaste – või vahest selle olemus – on lootuse väljavaade.
H. L. Hix

“[Talvet] loodab uut, tema nimetamisi „öko-sensibilistlikku” tasakaalu, mis sünnib siis, kui taastub mineviku hingelis-vaimne ja loov alge. See liikumine, kulg on olemuselt sümbiootiline. Aga sümbiootiline, hingestatud mõistusega mõeldud, tundeveenvalt, kuigi samas ka skepsisega kirja pandud on Jüri Talveti endagi essee, mida kõhklematult mõttekunstiks võtan pidada.” – Rein Veidemann, “Jüri Talveti sümbiootiline mõte”, Looming 1, 2015. https://www.looming.ee/artiklid/juri-talveti-sumbiootiline-mote/