Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin

Eestimaalaste kokkupuude Siberi kui „Venemaa vanglaga“ sai alguse 300 aastat tagasi, mil sinna saadeti Põhjasõjas vangilangenud Rootsi armee ohvitserid, sh arvukalt baltisakslasi, aga teadaolevalt ka nii mõnigi eestlane. Neile järgnesid Vene impeeriumi valitsejate ebasoosingusse langenud või teisitimõtlemises süüdistatud kirjanikud, haritlased ja poliitiliste intriigide ohvrid. Eelkõige sai aga 19. sajandiks Siberist peamine sundasumise ja sunnitöö paik seadusega pahuksisse läinud eesti talupoegade jaoks. Nende inimeste elu ja saatuse kohta säilinud materjalid nii siinsetes, naabermaade kui ka Siberi arhiivides on arvukad ja mitmepalgelised, kohati põhjalikud ja samas väga lünklikud, aidates siiski maalida raamatu autoril emotsionaalse pildi sellest, milliseks kujunes „külmale maale“ sattunud eestlaste edasine käekäik ning kuivõrd neil õnnestus säilitada oma keel, usk ja identiteet.

Raamat oli Eesti ajalookirjanduse aastapreemia 2012 nominent.

TUTVUSTUSED JA ARVUSTUSED:

Alo Lõhmus, “Siber, eestlastele liigagi tuttav maa“, Maaleht, 14. detsember 2012

Andres Andresen, Ajalooline Ajakiri 2/3 (148/149), 2014, lk 281-284: “Aadu Musta raamatu lehekülgedel avaneb mastaapne ja detailideküllane panoraam uurimisülesandes kirjeldatud sündmustest ning protsessidest. Oma töö üles tähendamisel on autor kasutanud küllalt erinevaid tehnikaid. On laiade pintslilöökidega skitseeritud üldistusi, on Pieter Bruegheli täpsusega maalitud olukirjeldusi, on tähelepanuväärse aredusega joonistatud mikrotasandi käsitlusi. […] Seda raamatut on väga huvitav lugeda. Oma osa on siin muuhulgas autori seoste loomise oskusel, aga ka keelekasutusel ja arvukatel teksti põimitud isiklikel tähelepanekutel, mis ei ole meie akadeemilises ajalookirjutuses just tavapärane. Kiidusõnu väärivad raamatu illustratsioonid, sealhulgas arvukad fotod 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi algupoolest, mis on kogutud paljudest erinevatest arhiividest ja erialakirjanduse väljaannetest. Raamatu kõige suurem teaduslik väärtus seisneb arhiiviallikatele tuginevas laiahaardelises kirjelduses eestlastest sunnitööliste ja sundasunike saatusest tsaariaegses Siberis. […] Aadu Must on oma monograafiaga ladunud tugeva vundamendi meie ajalooteaduse ühele olulisele uurimisvaldkonnale.”