Vaim ja maailm
MüügitingimusedMõtted ilma sisuta on tühjad, kaemus ilma mõisteteta on pime. Me ei taha, et meie mõtted tiirutaksid suletud eneseküllases ruumis, suutmata kombata pärismaailma. Soovime, et inimmõistus oleks maailmaga kokkupuutes, et ta „hõõrduks” maailma vastu, oleks „pilguheit” sellesse. Aga kas seda kokkupuudet ikka on ja mis seda võiks tagada?
Üks John McDowelli (sünd. 1942) põhieesmärke tema peateoses „Vaim ja maailm” (1994) on väita, et Immanuel Kantil peaks endiselt olema keskne koht meie aruteludes küsimuse üle, mil viisil on mõtlemine seotud reaalsusega. Traditsioonilist filosoofiat on vaevanud pidev äng oletatava kuristiku pärast, mis haigutab tunnetaja ja maailma vahel. Filosoofid on püüdnud üle selle kuristiku ühel ja teisel moel sildu rajada, ent targem oleks sillaehitusest loobuda. McDowell soovitab midagi rafineeritumat, ehkki esmapilgul udusemat – pilti, milles „tuleb kustutada piir, mis sümboliseeris lõhet mõtlemise ja maailma vahel, aga sel pildil on siiski olemas sees-väljas mõõde”.
Kuristiku idee tühistamisel, piiri kustutamisel saab McDowell muuhulgas inspiratsiooni Aristotelese eetikast ammutatud ideedest. „Vaimus ja maailmas”, mis on äratanud angloameerika filosoofias suurt tähelepanu ja kutsunud esile tuliseid debatte, kohtuvad Kant ja Aristoteles omapärases kombinatsioonis selliste nüüdisaja mõtlejatega nagu Wilfrid Sellars, Gareth Evans ja Donald Davidson.




