Käsikirjade ristteel = Manuscripts at the Crossroad

Eesti ja Tartu ajaloolist identiteeti on kujundanud tõik, et siin puutuvad kokku läänepoolne saksa ja rootsi ning idapoolne vene kultuur. Ent meie juurest ulatub üks kultuuritelg ka lõunasse, edelasse ja kagusse, Lähis-Itta, Ida-Vahemere ruumi, Egiptusesse ja Etioopiasse, Kesk-Aasiasse ja kaugemalegi. Eesti asub suure ja mitmekesise Ida-Euroopa äärealal, kustkaudu on Läänemere idakalda suunas tuhandeid aastaid liikunud keele- ja kultuurikontaktid. Näiteks on Eestit katoliikluse ja protestantismi kõrval tugevasti mõjutanud ka idakirik, milles omakorda on tihedasti läbi käidud juutide ja moslemitega. Aga ka Tartu Ülikooli õpetlaste ülesanne tõlgendada kristlikku piiblit ja nende suur huvi orientalistika vastu on algusest peale hoidnud kõrgel nii klassikaliste keelte kui ka semitistika lippu. Aja jooksul on lisandunud palju idakeeli ning vastavate tekstide uurimist. See omakorda on segunenud suulise pärimuse ja folkloori uurimisega; ka vanaslaavi keele ja pärimusega tegelemist ei saa alahinnata.

Käsikirjad näitlikustavad kultuurikontakte ja nende uurimist kõige paremini. Neis kehastuvad pärimus ja kultuurimälu. Samas on käsikirjade uurimine, kirjeldamine, võrdlemine, toimetamine ja tõlkimine ülimalt spetsiifiline ja ajamahukas töö. Ometi ei saa ükski humanitaareriala hakkama ilma allikateta. Käsikiri ongi esmane allikas. Väikse osa käsikirjapärandist ja sellega tegelemise ajaloost muudab nähtavaks käesolev raamat.