Methis. Studia Humaniora Estonica 37. Sinihumanitaaria erinumber

Methise uus erinumber on pühendatud sinihumanitaariale, distsipliinideülesele valdkonnale, milles käsitletakse vett nii materiaalse keskkonna ja loodusobjektina kui ka mälu, identiteedi, ajaloo ja kultuurilise tähenduse kandjana.

Erinumbri sissejuhatuses avavad koostajad Ene-Reet Soovik ja Elle-Mari Talivee humanitaarias 21. sajandil esile kerkinud nn hüdroloogilise pöörde tausta ning vaatlevad inimeste ja vee suhete muutumist läänemaises kirjanduses. Seitse teemaartiklit keskenduvad veele ja veekogudele ning nende tähenduste mõtestamisele kirjanduses, kultuuris, mõtteloos, folkloristikas ja filosoofias, tähelepanu pälvivad Emajõe seosed Tartu linnakultuuriga.

Julia Kuznetski teeb sissevaate sinihumanitaaria teoreetilisse küsimustesse, Kaarina Rein vaatleb varauusaegset veekäsitlust Academia Gustavianas, Ene-Reet Soovik inimese ja jõe suhteid ülikoolikirjanduses, Elle-Mari Talivee jõe kujutamist Leida Kibuvitsa romaanis „Soomustrüdruk“, Jaanika Palm mere teemat eesti lastekirjanduses. Katre Kikas uurib inimese suhestumist veega Võrumaa ojamöldri omaeluloolistes tekstides ja Ave Mets mõtestab veesõiduki juhtimise kogemusi, lähtudes tänapäevase tehnikafilosoofia seisukohtadest. Teemaartikleid täiendavad Ott Heinapuu arvustus Mare Kõiva mahukale käsitlusele eesti vetehaldjapärimusest ning visuaalkunstniku Liina Siibi vaade ulmelisele amfiibinimese temaatikale.

Vabaartikli rubriigis käsitlevad Kateriina Rannula ja Maris Saagpakk kehalisuse kujutamisest Baltisaksa kirjanduses ja Heli Rannula džässmuusikast kirjutamise diskursust stalinismiajal.